Uudised

Kogu kooliperega Setumaal õppeaastat lõpetamas 11. juuni rauno


9. juuni hommikul võttis buss koos Urvaste kooli õpilaste ja õpetajatega suuna Setumaale. Plaanitud oli Vastseliina Piiskopilinnuse, Piusa Külastuskeskuse ja Värska talumuuseumi külastus.

Esimese pikema peatuse tegime 14. sajandist pärit Vastseliina varemetes. Istusime linnuse kabelis, nautisime vaateid ja püüdsime ette kujutada sealset elu keskaegsete rüütlite ning palveränduritena. Ajarännakul testisime oma osavust Meeksi oja ja linnuse vahelisel alal asetseval laste mänguväljakul ehk rüütlirajal.

Õpetaja Siiri, kes seda kanti väga hästi tundis, kuna tema lapsepõlv seal on möödunud, palus peatust teeäärse Meremäe vaatetorni juures, et nendel julgetel, kes päris üles söandasid ronida, tekiks võimalus silmapiirilt Peipsi järv üles otsida. Ilm oli küll suhteliselt selge, kuid kauge vine metsade kohal lubas järve asukohta vaid aimata.

Teekond jätkus Piusa koobaste suunas. Sealsed heledasse liivakivisse kaevatud tunnelid on kahtlemata Vana-Võromaa üks tuntuim turismimagnet. Juba mitu aastat ootab seal külastajaid nahkhiirekujuline külastuskeskus. Kinosaalis vaatasime filmi Piusal elavatest tähtsamatest elanikest: nahkhiirtest ja vesilikest ning seejärel suundusime koos giidiga Muuseumikoopa vaateplatvormile ning sealt edasi läks teekond Eesti suurimasse liivakasti – Piusa liivakarjääri.

Edasi liikusime Setumaa südamesse Värskasse. Sealses Tsäimajas ootas meid juba kaetud laud supi ja marjakoogiga. Seto Talumuuseumis köitsid laste tähelepanu kõige enam loomad. Koer lasi endale pai teha ja kitsed pikutasid , kanad-kuked siblisid aias ringi ja heinamaal nosis rahulikult nudipäine lehm. Muuseumipoest said soovijad meeneid kaasa osta ja viimane peatus Võru Maksimarketis jättis võimaluse jäätise, krõpsude või millegi muu meelepärase ostmiseks, mis pikale ja sisukale päevale punkti pani.

9. juuni hommikul võttis buss koos Urvaste kooli õpilaste ja õpetajatega suuna Setumaale. Plaanitud oli Vastseliina Piiskopilinnuse, Piusa Külastuskeskuse ja Värska talumuuseumi külastus.

Esimese pikema peatuse tegime 14. sajandist pärit Vastseliina varemetes. Istusime linnuse kabelis, nautisime vaateid ja püüdsime ette kujutada sealset elu keskaegsete rüütlite ning palveränduritena. Ajarännakul testisime oma osavust Meeksi oja ja linnuse vahelisel alal asetseval laste mänguväljakul ehk rüütlirajal.

Õpetaja Siiri, kes seda kanti väga hästi tundis, kuna tema lapsepõlv seal on möödunud, palus peatust teeäärse Meremäe vaatetorni juures, et nendel julgetel, kes päris üles söandasid ronida, tekiks võimalus silmapiirilt Peipsi järv üles otsida. Ilm oli küll suhteliselt selge, kuid kauge vine metsade kohal lubas järve asukohta vaid aimata.

Teekond jätkus Piusa koobaste suunas. Sealsed heledasse liivakivisse kaevatud tunnelid on kahtlemata Vana-Võromaa üks tuntuim turismimagnet. Juba mitu aastat ootab seal külastajaid nahkhiirekujuline külastuskeskus. Kinosaalis vaatasime filmi Piusal elavatest tähtsamatest elanikest: nahkhiirtest ja vesilikest ning seejärel suundusime koos giidiga Muuseumikoopa vaateplatvormile ning sealt edasi läks teekond Eesti suurimasse liivakasti – Piusa liivakarjääri.

Edasi liikusime Setumaa südamesse Värskasse. Sealses Tsäimajas ootas meid juba kaetud laud supi ja marjakoogiga. Seto Talumuuseumis köitsid laste tähelepanu kõige enam loomad. Koer lasi endale pai teha ja kitsed pikutasid , kanad-kuked siblisid aias ringi ja heinamaal nosis rahulikult nudipäine lehm. Muuseumipoest said soovijad meeneid kaasa osta ja viimane peatus Võru Maksimarketis jättis võimaluse jäätise, krõpsude või millegi muu meelepärase ostmiseks, mis pikale ja sisukale päevale punkti pani.